Tea, kus sa oled

"Tea, kus sa oled"

Päriselus, kui sattuda täiesti võõrasse seltskonda, siis alati enne sõna võtmist üritatakse pisut sisse sulanduda. Esialgu proovitakse hoomata, milline on antud seltskonna õhkkond, kui vaba on inimeste omavaheline suhtlus, milliseid nalju tohiks teha, milliseid mitte jne. Hiljem hakatakse ka ise rohkem järjest arutellu panustama, kuniks võõras seltskond ei olegi enam nii võõras.

Samamoodi kehtib ka veebis. Enne kui hakata enda arvamust avaldama kellegi või millegi kohta, siis tuleb teha põhjalik kodutöö, et aru saada milline õhkkond parajasti valitseb. Kui oled kindel, et oled kontekstist aru saanud, siis on aeg hakata ka ise panustama endapoolsete kommentaaridega. Veebis on üks suur pluss see, et sul on aega. Pärast kommentaari valmis kirjutamist on veel aega analüüsida selle sobilikkust. Lisaks kiiruga postitatud kommentaare saab ka paljudel juhtudel kustutada. Päris elus, aga välja öeldud mõtet enam tagasi võtta ei saa.

Enda elukogemuse põhjal võin väita, et mida uuem ja suurem keskkond(grupp), seda rohkem analüüsimist. Just värskelt loodud jututubades(chattides), kus on palju uusi ja võõraid inimesi, on tihtipeale algne vestlus suhteliselt üle kivide kändude. Toimub niiöelda piiride kompimine. Keegi ei julge eriti kirjutada ning see, mida kirjutatakse on suhteliselt napisõnaline. Ei taheta ju kohe uues grupis halvasti silma jääda. Sealt tasapisi, aga hakkabki vestlus arenema ning kujunema grupi õhkkond. Inimesed hakkavad tundma ennast järjest mugavamalt ning seetõttu toimub ka vähem analüüsimist. Ei kardeta enam niivõrd "eksida" või midagi valesti öelda. Siit järeldaksingi, et mida uuem ja suurem jututuba, seda rohkem analüüsimist ning mida tuttavam ja väiksem jututuba, seda vähem analüüsimist toimub. 

Siiski tooksin siia veel lõpetuseks enda kogemusest välja, et tuttavas ja väikses keskkonnas, peaks siiski toimuma pidev jututoa analüüsimine. Jututoa kiirete teemade muutumise vahel on väga lihtne teemast mööda kirjutamine ning seeläbi piinlikkusse momenti sattumine..