Infotehnoloogia

 Minu arvates kõige uudsem ja huvitavam tugilahendus, mille olemasolust ma isegi enne ei teadnud, on TrackerPro .(1) See kujutab endast lahendust, mille abil on võimalik inimese pea liigutustega arvutihiirt juhtida. Seadme komplekt sisaldab endas kaamerat, USB pikenduskaablit, kleebitavaid (peegeldavaid) punktikesi, kasutusjuhendit ning kleepivaid kinnitusi kaamera jaoks. Süsteem töötab niimoodi, et algul kleebitakse endale kuskile näo peale(näiteks otsa ette) väike peegeldav punktike ning arvuti peale(võib ka mujale) kleebitakse kaamera, mis on kaabliga ühendatud arvuti USB porti. Kaamera pidevalt jälgib inimese otsa ette kleebitud punkti liikumist ning vastavalt sellele liigutab ka arvuti hiirt. Tavaliselt kasutatakse seda lahendust koos klaviatuuriemulaatoriga, kuna siis saab liikumis-või koordinatsioonipuudega inimene kogu arvutit juhtida kasutades vaid TrackerPro süsteemi. Paraku selline lahendus on üpris aega nõudev võrreldes tavakasutajaga. Seevastu selline lahendus teeb arvutik

Mida laialdasemalt on levinud arvutid, seda suuremat rolli mängib nende lihtne ja mugav kasutatavus. Ei usu, et palju inimesi viitsiks aega raisata raskesti õpitavate ja keeruka kasutamisvõimalustega arvuti peale. Jakob Nielsen on välja toonud viis komponenti, mille järgi saab masina kasutatavust hinnata. Nendeks on õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, vead ja rahulolu.  Üheks negatiivseks näiteks veebilehtede seast tooksin välja  http://www.hiiuleht.ee/ . Hindame seda veebilehte just läbi Nielseni 5 komponendi. Esimese väga silmatorkava asjana tooksin välja fakti, et leht ei ole kaitstud HTTPS ehk temaga ühendus ei ole turvaline. Usun, et veebilehe õpitavus on suhteliselt halb ja aeganõudev. Minu jaoks on veebileht pisut ebaselgelt struktureeritud, mistõttu läheb asjade selgeks saamisega oluliselt kauem. Näiteks sildipilv ja muud külje peal olevad elemendid tekitavad segadust. Ühtlasi on liiga palju erinevaid väikseid nuppe ja klikkimiskohti. Kui veebileht on selgeks õpitud, siis loeb tõh

On olemas mitmeid erinevaid tarkvara arendusmudeleid. Minule, kui algajale tarkvara arendajale, oleks esimeseks ideeks kasutada kosemudelit( waterfall ). Põhjus peitub selles, et ta tundub kõige lihtsamini arusaadav ja suhteliselt lollikindel protsess. Kosemudelis on tarkvara arendus protsess on jagatud 5ks osaks(analüüs, disain, arendus, testimine, hooldus) ning järgmine protsess ei alga enne kui eelmine on lõpule viidud.  Paraku tänapäeva maailmas seda mudelit enam niivõrd palju ei kasutata, sest ta on palju aega-ja resurssinõudev. Põhiprobleem on selles, et kuna arendusprotsess kokku võtab nii kaua aega, siis vahepeal võib tekkida juba uusi alternatiive ja tehnoloogiaid, turg või kliendi soovid võivad muutuda jms. Praegusel ajal pigem on levinumad erinevad väledad ehk agiilised mudelid.(1)  Samas on osades eluvaldkondades endiselt vaja ka kosemudelit. Kosemudelit läheb eelkõige tarvis, kui luuakse tarkvarasüsteemi, kus inimese ohutus on primaarne ning raha ja aeg pigem sekundaarne.