Copyright reform

Tänases ajaveebi postituses toon välja lühidalt paar punkti Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatust The Case for Copyright Reform teisest peatükist ning enda hinnangu vastava punkti kohta.

1) Moraalsed seadused muutumata (Moral Rights Unchanged)

Olen samal arvamusel, nagu antud raamatu autorid. Usun, et kui autor on raske tööga hakkama saanud ja midagi loonud, siis absoluutselt igal juhul tuleks talle tunnustust anda selle eest. See oleks väga ebamoraalne, kui keegi teine hakkaks seda teost enda nime alt levitama, veel enam selle pealt kasu lõikama. 

2) Tasuta mitte kaubanduslik jagamine(Free Non-Commercial Sharing)

Lühidalt lahti sõnastatuna kujutab see endast situatsiooni, kus faile võib inimeste vahel tasuta privaatselt jagada, kui selle pealt tulu ei teenita. 

Selle ideega ma täiesti päri ei oleks. Ütleme, et ostad e-raamatu, loed selle läbi ning saadad sõbrale edasi. See tähendab ju automaatselt seda, et sõber ei pidanud raamatu eest maksma. Sama kehtib ka näiteks muusikaga ja lauludega. Nüüd tekib, aga küsimus, et päris raamatu ja CD-plaadiga ju tekiks sama olukord- loed raamatu läbi või kuulad muusika ära ja annad sõbrale edasi. Internetis on suur vahe, aga selles, et sa võid seda teost edasi jagada korraga tuhandetele "sõpradele". See tähendaks ju koheselt tuhandeid ostmata raamatuid või laule. 

3) 20 aastat kaubanduslikku monopoli (20 Years Of Commercial Monopoly)

Selle punkti all peetakse silmas, et autoriõiguste kaitse aega tuleks vähendada. Hetkel on see kehtiv veel 70 aastat peale autori surma, kuid Rick Falkvinge ja Christian Engström tõid enda raamatus välja, et seda tuleks vähendada 20 aastani peale teose välja andmist.

Arvan, et 20 aastat on pisut vähe. Kindlasti võiks autori eluaja jooksul veel temale autoriõigused kuuluda. Selge on see, et 70 aastat peale autori surma on ka üle pingutatud. Minu silmis oleks opitmaalne aeg autoriõiguste jaoks autori eluiga plus 10 aastat. Kuna vahetevahel inimeste surmaga koguvad ka teosed kuulsust, siis minu silmis selle vilja võiks ikkagi lõigata veel autor ja tema järglased. 

4) Registreerimine pärast 5 aastat(Registration After 5 Years)

Probleem seisneb selles, et on palju töid, mis on autoriõigustega kaitsutud, kuid mille autorid on teadmata.(st. pole võimalik üles otsida) See teeb nende tööde kasutamise võimatuks, kuna pole võimalik luba küsida. Selle jaoks mõeldigi, et oleks mõistlik, kui autorid, kes soovivad enda teost kauem kui 5 aastat turundada, peaksid end registreerima. Seda sel viisil, et neid oleks võimalik üles leida ja ühendust võtta. 

Antud punktiga olen ma täiesti nõus. Minu jaoks tundub naeruväärsena olukord, kus soovitakse kasutada mingit materjali, mis on kaitstud autoriõigustega, kuid tegelikult autor näiteks ise ei mäletagi seda enam. Veel võib näiteks tuua firma, kes omab autoriõigusi erinevatele töödele, kuid tegelikult on juba ammu pankroti läinud. See teeb kõik väga raskeks teoste autori õiguste omaniku üles otsimise ning temalt loa küsimise. Seetõttu usun, et oleks igati optimaalne lahendus see, et inimesed, kes tõepoolest soovivad enda autoriõiguste pealt tulu teenida võivad seda teha ka kauem, kui 5 aastat, aga sel juhul peaksid nad olema registreeritud ja hõlpsasti üles leitavad.

Kokkuvõtvalt tooksin veel välja, et üks asi, mis on tohutult muutnud sellest ajast, kui raamat avaldati, on peer-to-peer jagamise vähenemine. Juba enda kogemusest meenutan, et ligi 10 aastat tagasi oli väga populaarne erinevate filmide, mängude jms alla laadimine piraatluse kaudu. Tänapäeval loodud erinevad platformid, näiteks netflix ja spotify, on tehtud nii mugavaks(muidugi ka tasuliseks), et enam ei teki seda suurt tungi erinevate torrentitega mässamiseks. Sel viisil saavad autorid ka hästi tasustatud. Kindlasti toimub ka tänaseni eelkirjeldatud piraatlust, kuid usun et see on pidevalt vähenemas.

Viited:

• The Case for Copyright Reform, Rick Falkvinge ja Christian Engström, 2012 <http://falkvinge.net/wpcontent/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf>