Uus meedia..

Üks kõige positiivseim asi, mille "uus meedia" on endaga kaasa toonud, on minu arvates võrgukirjandus. Võrguajakirjandus laias laastus kujutabki endast ajalehtede või ajakirjade publitseerimist läbi veebi. 

Esialgu vahetati uudiseid läbi teleteksti. Hiljem läbi erinevate kommerts-teenusepakkujate. Peagi, aga hakkas tulema järjest rohkem otseühendusi klientide ja ajalehtede vahel. Ajaloo esimeseks internetti üleslaetavaks ajakirjaks peetakse ajakirja nimega Columbus Dispach, mis tuli avalikuks 1 juulil 1980. aastal(1). Sealt edasi hakkas aina enam kuulsust koguma võrguajakirjandus, eriti plahvatuslikult hakkas see toimuma peale veebi kasutuselevõttu. See tõi endaga kaasa mitmeid muutusi. Infot oli võimalik oluliselt kiiremini edastada, mille tõttu ajalehed nüüd muutusid justkui raadio teel edastavate uudistekanalite konkurentideks. Kõik jääb interneti alles, seega piltlikult on väga lihtne lugeda aasta vanust ajalehte. Tänapäeval inimesed saavad ka veebiartiklite alla kommenteerida ja arvamust avaldada. Ühtlasi ka erinevate videote vaatamise võimalus on veebiajakirju lugedes olemas.

Osa inimesi toob välja, et veebiajakirjandus paneb just eelkõige rõhku info levimise kiirusele, kui info ja artikli kvaliteedile (2) . See tähendab, et kõige tähtsam on oluline uudis kiiresti edastada, kuivõrd veenduda ja lihvida selle kvaliteeti. Veebiajakirjanduses tõesti kohtab palju kiireid ja ülevaatlike artikkleid, kuid siiski on olemas ka põhjalikke ja tähenduslikke artikkleid. 

Kõige negatiivsemaks mõjuks minu silims on autorite mittevääriline tasustamine. Tänu "uus meedia" kiirele arengule hakkasid levima ka paljute autorite ja teadlaste tööd ning kõik justkui vabakasutuses. See ometi ei olnud, aga vastavuses sellega, mida autorid ja teadlased reaalselt oleksid võinud selle eest saada.

Veeb on andnud meile võimaluse pääseda ligi enneolematus koguses infole, seda jagada ning sellest teha edasiarendusi. Siin tekib, aga omamoodi paradoks. Kui kõik oleks täiesti vabakasutuses, siis kust saaksid autorid tulu või tunnustust. Samuti vastupidi, kui kõik oleks rangelt reguleeritud ja absoluutselt midagi ei saaks vabalt kasutada, sest kõik oleks autoriõigustega kaitstud, siis kaoks natukene see digimeedia mõte ära. Sellele probleemile leidis lahenduse 2001. aastal mees nimega Lawrence Lessig, kui asutati Creative Commons. See laseb autoritel jagada enda teoseid rohkem vabamalt, kui see oleks autoriõiguste seadusega. Samas see kaitseb ikkagi autoreid "jäämaks enda teoste autoriteks".

Tänapäeva uus meedia maailmas on autorid ilmselt palju rohkem kaitstud, kui nad olid veebi algusaastatel. Hoolimata sellest, ringleb siiani väga palju faile(illegaalselt), mille eest reaalsuses autorid saaksid väga head tulu. 

Kasutatud allikad:

(1) "New Media Timeline (1980)", David Shedden, viimati muudetud 16.12.2004, <https://www.poynter.org/archive/2004/new-media-timeline-1980/>

(2) "Online Newspaper: what you need to know", viimati muudetud 9.07.2021, <https://www.quintype.com/blog/industry/online-newspaper-what-you-need-to-know>

(3) "Creative Commons", <https://www.newworldencyclopedia.org/entry/Creative_Commons>